“Teinekord lihtsalt tahaks linnast ära sõita ja veidi rahulikult maal olla (näiteks rebaseid passida ja pillitada). Ühel päeval otsustasingi keset nädalat maale sõita. Kuna punapea Marial nii helde tunniplaan ei ole, siis tema jäi edasi linna tarkust ammutama. Mõeldud-tehtud. Nii muuseas sai ka ühele tuttavale kaitseliitlasele helistatud, kelle pundis olen mõned korrad jahil käinud ja tuli välja, et meil on sama suund ette võetud. Tema liikus Saaremaale, mina Läänemaale. Kuna ka ajad klappisid, siis saime jutule (ja mina auto peale).
Asusime teele ja jutustasime ülikoolist, kaitseliidust, jahist ja jõudsimegi oma jutuga jahinaisteni. Koheselt tekkis küsimus, mis see Eesti Jahinaiste MTÜ üldse on? Kui ma püüdsin seletada, et tegemist on organisatsiooniga, mis koondab enese alla aktiivsemad jahinaised, et korraldada erinevaid üritusi, siis sain kohe pahameele osaliseks. Minu vastas olev härra (kes kindlasti ei ole Eestis ainuke taoline eksemplar) leidis, et selline ettevõtmine on natuke (naiselikult) ebavajalik, sest miks on vaja organisatsiooni ainult naistele. Jahimees ja jahimeeste seltsid on traditsioonide tõttu suhteliselt mehekesksed, siiski on naistel ’lubatud’ nendega koos jahil käia – enamasti on jahimehed väga hea meelega valmis ka naisi oma seltsides metsas võõrustama. Seda teab ka iga jahinaine, et nad on jahile sama oodatud, kui mehed (palju sõltub hoopis enda võimalustest ja huvist).
Saades aru, et meie üritusest on veidi valesti aru saadud (või pole üldse aru saadud, mis me oleme ja mida teeme), leidsin, et võiksin seda teemat veidi avada. Püüdsin võimalikult hästi ära seletada, kuidas olen mina aru saanud sellest (meie) ettevõtmisest (olles seda alles hiljuti meie teisele Mariale seletanud samal viisil). Tegemist ei ole mingisuguse feministliku liikumisega, me ei tegele naiste koondamisega ainult enese alla, ei otsi naistele eriõigusi ega midagi muud sellist. MTÜ Eesti Jahinaised on EJS-ga hea tahte koostöölepingu alusel tegutsev iseseisev organisatsioon, mis tegeleb jahinaiste, tulevikus ka meeste koolitamisega erinevates jahivaldkondades, võttes eraldi suunaks ja eesmärgiks ka lastele loodushariduse ja –armastuse edasiandmise. Samuti on meie sooviks korraldada jahinaistele erinevaid ettevõtmisi – jahtide, koolituste, töötubade ja kõige muu huvitava näol, milleks soovi ja huvi avaldatakse. Oleme tunduvalt väikesem organisatsioon kui EJS ning sellevõrra on aktiivsetel jahinaistel-jahimeestel võimalik meie organisatsioonis oma ideid ja mõtteid jagada ning sellevõrra on ka võimalik neile paremad/kiiremad väljundid leida.
Miks siis ikkagi jahinaised – sest Eestimaa peal on hulganisti aktiivseid jahinaisi, kes on igati huvitatud erinevate ürituste organiseerimisest ja nendes osalemisest. Samuti on naistega ka veidi teine lugu – meid on veidi vähem, kui mehi, seega kergem koondada huvilisi. Samuti kipuvad naised emakohustusi täitma, ehkki, kui päris aus olla, siis võtab ülikool ja töö niisamagi enamuse ajast käest ära ning paljud jooksvad üritused jäävad ära. See tähendab, et naistel on teinekord palju vähem võimalusi käia jahil just nimelt ajapuuduse tõttu ja ka see koondab huvilised kokku – jahinaised korraldavad parasjagu palju ja parasjagu vähe üritusi ning üldjuhul teatatakse need aegsasti ette. Selline organiseerimine annab lastega peredele võimaluse plaanid paika panna ja vähemalt mõned korradki aastas ühisüritustel kaasa lüüa. Enamasti üritustel soolist diskrimineerimist ei toimu, st ka huvilised mehed on oodatud, kuid „Jahis ainult naised“ jätkavad oma traditsioone – mehed ajusse, naised kütiliini.
Kuna tegemist on väga noore organisatsiooniga, siis on meil veel üsna pikk tee ees, et kõik need head mõtted käima lükata ja ellu viia. Samas on vaikselt algust tehtud ja elu on meile näidanud, et igale poole, kuhu jahinaiste pundiga oleme sattunud, siis meid rõõmuga vastu on võetud ja ka tagasi kutsutud. Samuti annab iga väljasõit ja suurem arutelu järjekordsed ideed, mida põnevat võiks veel teha. Just see ongi see, mida me otsime: ideid, võimalusi neid ellu viia, ja huvilisi, kellega seda kõike teha.
Niimoodi asja oma reisikaaslasele lahti rääkinuna tundus, et ammendasin teema, sest ei tekkinud ei vastuväiteid ja isegi noogutati kaasa. Kuna antud teema sai lõpetatud ja sõita oli veel omajagu, asusime uusi teemasid käsitlema – ikka kaitseliidust ja elust enesest, kultuuride erinevusest ning jõudsime välja ka sõjani. Ja mingi hetk hakkaski minu kodukant paistma. – Hei-hoo rebased, siit ma tulen!”