FORGOT YOUR DETAILS?

Kuidas saarmas meite käest pääses

/ / Jahid, Mariade päevikud

Oli kena kolmapäevane päev, kui otsustasime, et peaks ühe koprajahi veel korraldama. Ja kui teha, siis ikka suurelt – kogusime tiimi kokku, parandasime kahvad ja kerisime võrgud inimloomale omaselt kokku. Sättisime jahi pühapäevale, et kindla peale satuksime hea ilma otsa ja ennäe, tibutaski maksimaalselt 2 minutit, meie röömuks näitas ka päike end aeg-ajalt pilve tagant.

Koht, kus jaht toimus ei olnud lihtsate kilda, vett oli palju ja võrkude paikapanemiseks pidi ülekraavi ujuma. Küll on see augustikuu vesi alles soe ;).

Võrgud paigas, esimene tamm lõhutud, kontrolliti alumine pool kraavist koertega üle. Ei kulunud kaua, kui juba oli kuulda heledat lapsehäält, mis kilkas valjuhäälselt : “Kobras, kobras!”. Jooksid siis kõik mehed kokku, kes oli jõudnud veel oma taksi kaenlasse kahmata jooksutas teda nüüd potensiaalse kopra jälile. Tegelikult oli kraavi allavool nii tühjaks jooksnud, et keskmine jahimees oleks selle kopra käsitsigi kätte saanud, aga too kobras oli väheke kiire meite jahimeeste jaoks. Taks kannul, viskas too kobras ennast tühja ristikraavi ja sealt edasi lageda peale, jooksis nii, et kole kohe. Taks muidugi ei andnud asu ja oli kohe seljas. Targemad mehed olid selleks ajaks juba aru saanud, et too kobras päris õige kobras ikka ei olnud ja taksi kutsuti tagasi, aga taks oli nüüdseks juba endast suurema vastasega silmitsi seadnud. Hirmsasti tahtis hammastega kinni võtta, aga väle loom oli puiklev ja vaenuliku loomuga. Viskas siis kiire liigutusega ennast taksist kõrvale ja jooksis lageda pealt tagasi paisu poole. Taks oli nüüdseks aru saanud, et seda vastast ise ta maha ei murra ja jooksis küll järgi, kuid kuidagi ei tahtnud enam peale hüpata. Kui tähelepanu keskpunktis olev kobras paksu kõrre seest nähtavale ilmus, et paisu taha vette hüpata, nägid ka kõik ülejäänud jahimehed, et too kobras polnud tõesti mingi kobras vaid tegu oli täiesti ehtsa saarmaga. Ja taks nägi veel eemalt, kuidas saarmasaba lipsas vette, mullid ujusid veel pikalt mööda kraavi ülesvoolu, kurb niuts käis raskelt üle huuli ja vaatas jahimeestele süüdistavalt otsa, oodates kiiret reageerimist paisu lõhkumisel, et saaks ikkagi vaenulikule põliselanikule koha kätte näidata.

Edasi kulges päev üsna rahulikult. Paisu lõhkumine võttis omajagu aega ja vee allajooksmine oli piisavalt visa, et võis pikniku valmis seada. Öö otsa küpsenud pirukad leidsid enestele väärilised sööjad ja andisd jõudu jaksu mudases kraavis rühkimiseks. Vee alanemine võttis aega pea 4-5 tundi ja selle aja jooksul polnudki palju targemat teha, kui jälgida vett ja seeni otsida. Maiasmokad said põldmarju korjata.

Kui vesi oli maas, saigi kõvasti muda sees sumbata. Koerad kontrollisid kõik urud ja käigud läbi ning vahetult enne võrku “meelitati” üks suur kobras ka urust välja. Kahvasid ja kahvamehi oli mitu, vahetult uru ees, kohe selle järel ja mõni seisis veel kaugemalgi, valmis reagieerima, kui kobras esimestest barrikaadidest mööda peaks saama. Nii ka juhtus. Kaks kahva ületatud või “alatatud” jooksid juba kolmandad appi, nendestki saadi edukalt mööda ja ujus kobras uhkelt ülesvoolu. Üks jahimeestest oli veendudnud, et mudases vees jõuab ta koprale järgi ning viskas ennast pikal sammul piki kraavi edasi, aga samm venis liialt pikaks ning jahimees oli üsna kohe selili keset muda ning muidugi hetke triumfiks naeris valjuhäälselt ning siiralt. Kobras aga oli sattunud lõksu mudas ukerdava jahimehe ning võrgu vahele ning oleks heameelega ehk võrgugi läbi närinud, aga aega nappis. Oma esmasest triumfist üle saanud, ajas jahimees end püsti ja keeras kopra poole ning tõstis ta sabast üles. Ja kui juba kobras veest väljas on, siis ega tal pääsu pole. Teine suur kobras saadi kätte kraavi teist käiku kontrollides. Sedakorda klassikalisemalt. Koer urgu, kahv uru ette ja “meelitamisega” kobras kahva. Aeg oli ka juba piisavalt hiline, et kiire ja korralik töö kulus jahimeestele ära.

Kraavi mööda edasi minnes rohkem kopraid ei leitud. Korra haugatas üks koertest eemal ühe uru ääres, hiljem kontrollides enam huvi üles tolle uru vastu ei näidatud. Seekord oli nii, et suur töö ja vaev, tasuks kopra vanapaar. Poegi, kesikuid ega toda saarmast (ehk kaitseb seda saarmast lisaks jahiseadusele ka loodusseadused ;) )kraavist ei leitud ja targemad ütlevad, et tegemist on kohaga, kus tuleb kindlasti edasi luurata. Emane kobras oli kena ja suur ning näha oli, et ta on ka imetanud. Kuhu ta oma pojad peitis, seda me teada ei saanudki. Aga nii on ka rahakotiga, et alati tuleb natuke seemneks jätta, muidu võib päris tühjaks saada ja tõeline jahimees töötab tasakaalu eesmärgil. Looduses käijale koosoelamise rööm ja et ikka oleks keda luurata ja leida :)

 

IMG_8231 IMG_8245  IMG_8259

IMG_8274  IMG_8243

IMG_8299 IMG_8306 IMG_8323

You must be logged in to post a comment.

ÜLES