Mariade päevik, 28. veebruar:
„Oli juba kaunis pime ning hiline aeg, kui kaks mandri Mariat asusid saare poole teele, et sedakorda jahihooaeg mässavate vete ääres ära lõpetada – ootused ju suured, kuuldud küll saare jutte – nii mere- kui jahimeeste omi. Kesköiselt praamilt maha vurades leidsime eest lootusetult unne vajunud Saaremaa. Kihutasime aga sihtkoha poole, laulsime toredaid Eesti rahvaviise ja nii see sõit läks. Muidugi peab ütlema, et üllatavalt pikk sõit oli, laulud said poole tee peal otsa (ju oli lauluõli vähe..). Vahelduseks vadistasime meestest ja veidi jahist ka. Kohale jõudes leidsime armsa ’linnakese’ – pisike küll, aga kõrts, kirik ja jahimaja olemas, kohalik ’burksiputka’ samuti (ehk siis, kõik eluks vajalikud elemendid) – linn, mis linn. Esimese asjana leidsimegi jahimaja üles (või pigem, jahiseltsi esimehe, mis on kell 2 öösel väga normaalne, eks), muidugi juhatati meid personaalselt puhkemajja, et me ikka uned täis magaksime ja hommikul värsketena jahti saaks pidama hakata. Elekter oli küll puhkemajast vahepeal minema jalutanud, aga seltsi esimees näitas kõik eluks vajaliku kätte. Elektri leidsime hommikul üles, ööseks saime taskulambid (ehtne maaelu romantika – võtke või jätke). Oh seda lusti ja taaskohtumisi, uni tuli jube raskelt, aga õnneks seda palju polnudki, hommik oli kohe käes.
Iga jahipäeva kõige põnevam osa on hommik, kui kõik vaikselt oma pesadest välja poevad ja ennast näole annavad, eriti uues kohas. Samas, elu on näidanud, et kuhu naised ennast kohale lubavad, seal mehed ka kohe hommikul ilusti rivis on (ka muidu need kõige suuremad hilinejad). Meie üllatuseks muidugi Kihelkonna jahimehed on suisa superhärrad. Olime ennast vaevalt jahimaja juurde sättinud, kui seal olid juba supid tulel ja kohvikannud ootamas. Tehti kiire tutvustusring esmastele kohalolijatele, arutati päevaplaanid läbi, joodi kohvi, oodati ära viimased mehed, rivistus, jahipäeva avamine ning minek. Ikka metsa!
Metsad olid meie jaoks uued ning sellevõrra oli kõik nii põnev. Üks Maria kütiliini, teine ajusse, koera ja koeramehega (õnnelik oli see, kellele jagus mõni Maria või mõni teine M-tähega tüdruk, sest neid oli seekord üllatavalt palju koos..). Ning juba raadiosaatja ’elavnes’ – kord siin, kord seal, mets oli liikumist täis. Esimeses metsas olid nii hirved, põdrad, seakari kui ka kitsed. Igaüks sai keskit näha ja miskit kuulda (mõnel õnnestus isegi näha lendavat terjerit, sest tõega, see terjer küll maad ei puudutanud vaid lendles sujuvalt läbi õhu hirvekarja järel). Esimeses metsas oli jahijumalanna Diana veel ilmselgelt teistel jahimaadel või uinuvas olekus. Järgmises metsas liikusid jälle sead ning kaks põrsast jagus jahilistelegi. – Diana oli ärganud ning meid märganud. Olime tänulikud ning jätkasime oma jahiseiklusi. Lõuna paiku tehti väike peatus mere ääres (sõna otseses mõttes – laine loksus vastu varbaid), pakuti kuuma suppi ning lõkkel soojendatud pirukaid – kõik maitses imeliselt, eks värske õhk ja elamused tegid oma töö. Juttu sai tehtud nii jahist, koertest, merest, maast kui ka eelolevatest valimistest ning oligi aeg uude metsa suunduda. Kohe, kui asuti kütte paika panema, märkasime eemal liikumist. – Hirvelehm kahe vasikaga sörkis vastu. Meid märganud, sörkis seltskond sama rahulikult tagasi metsa. Kütiliin paigas, ajumehed valmis ja läks lahti, kiirelt metsa ja juba võeti seajäljed üles. Minu jaoks jäidki need hirved ainsateks loomadeks, keda tolles metsas nägin. Lõpuks tehti veel viimane aju, kus jahisaagile lisandus kaks põrsast. Mingil hetk oli rivi peal ka üks kährik, ei saanudki päris täpselt aru, kust ’tuli’, igatahes üks tüdruk selle metsast välja oli vedanud. Ka kõik jahipäevast osa võtnud koerad väärivad kiitust – polegi veel näinud, kuidas koerad nii tublit ja efektiivset tööd metsas teevad.
Õhtu jätkus jahimajas, kus võeti loomadelt nahad maha – meie punapea-Mariaga olime rohkem seltskonna poolest (moraalselt) abiks, kuid siiski andsime endast parima – nagu olime seda teinud terve päeva. Naistele anti eesõigus enesele soovi korral lihaports valida – millised härrasmehed meid küll võõrustasid – ja õpetlikus-näitlikus vormis saime ka kompressiooni meetodil lihaproove vaadata (mis küll annab tulemuse üldjuhul, kui loom on keeritsussi täiesti täis – kuid kogemus ja põnev vaatamine ikkagi).
Õhtu kulmineerus saunaga ning pärast sauna sai arutatud jahijutte ja tulevikuplaane. Saime ka kutse järgmisesse jahti ning juttu jätkus tükiks ajaks.
See oli üks tegus päev, ülimalt lahe jaht ning mõnus, soe ja sõbralik seltskond. Meid saatis terve päeva kestel hea ilm ja Diana andis ka jahiõnne. Me punapea-Maria ja teiste jahinaistega loodame, et pakkusime ka kohalikele härradele head seltsi ning tegime nendegi jahipäeva lõbusamaks. Suur aitäh jahinaisi võõrustanud Kihelkonna jahimeestele, kes võtsid meid nii soojalt vastu ning kohtlesid meid endid Dianadena.
Oh, seda Saaremaad – Ei sellist küll maailmas kusagil leidu… “